Lugu sellest, kuidas kiisu loomade hoiupaika jõudis.
Täna hommikul, kui Kristine teatas, et kiisu oli varahommikul möödaminejatelt häälekalt silitusi ja ehk ka süüa palunud, läks meel härdaks. Kui ise ei tee, siis ei teegi keegi! Kõik mõtlevad, et võiks, peaks, tuleks, aga keegi ei võta kätte ning tegutse. Niisiis teatasin olukorrast Tallinna Loomade Hoiupaigale ning peatselt helistas mulle tagasi töötaja, kes loomi püüab. Leppisime kokku, et õhtul toimub kassi püüdmine. Et olukord laheneks ladusamalt, kirjutasin väikese sedeli uksele, et kui keegi märkab kiisut (keda väga paljud teadsid), siis helistagu palun mulle ja juba tunni pärast helistaski Jane. Pärast proovimist kiisu kaasa võtta loobusime ning jäime õhtut ootama.
Koju minnes tuli suurepärane üllatus: kassiabi.ee kuulutusele oli tulnud vastus. Piltidelt tundus, et tegu on tõepoolest Katja Feeliksiga ja leppisime kokku, et kell kaheksa aitan tal kassi otsida. Olukord aga oli hoopis selline:
Kristine, Jane, mina ja Katja saime kell kaheksa kokku, Katja tundsime kassi puuri järgi ära. Tegime ümbruskonnale tiiru peale kuid kassi ei leidnud. Kuna olime veendunud, et tegu on Katja Feeliksiga, siis jättis Katja puuri meile. Käisime poes ning tagasi tulles nägime Feeliksit .. õnneks tuli kohe ka Katja ning kassipüük algas. Ligemale jõudes tuli välja kahjuks kurb tõsiasi, et tegu polnud Feeliksiga. Katja võttis siiski julgelt käppadest kinni ning pistis puuri. Kuna kiisu oli käes ning teine kokkulepe Loomade Hoiupaigaga, siis helisasin loomapüüdjale, kes õnneks juhuslikult just kesklinnas oli ning kiisule järgi tuli.
Kokkuvõtteks oli päev täis muret ja lootust, ent siiski püsis südames teadmine, et asi laheneb.
Aitäh Katjale, kes küll oma Feeliksid ei leidnud, kuid siiski aitas meil tublisti olukorra lahendada.
Kivi südamelt langenud, saame jälle süüa ja soojas voodis mõnuga magada.
Ilmselt leiate kiisu varsti siit: http://www.loomadehoiupaik.ee/
No comments:
Post a Comment